vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW
55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist
vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22
transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme
hävitajat, esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist
väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva
tagasi. Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja
“Jamaica” ja neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral Bruce
Fraseri juhatusel. 23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks
Murmanskist veel teinegi Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja
“Norfolk” ning kergeristleja “Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L.
Burnetti juhtimisel.
Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril
Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid
luurelennukid konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei
märganud aga ei läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti
eskaadrit. Arvestades seda, käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal
hävitajal minna üle konvoisse JW 55B. Nõrgendatud kaitsega
konvoil RA 55A käskis ta sõita läände Karusaarest
põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B aga
esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna
poolt.
Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis
asuv Saksa laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna
ja peagi Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00
läksidki Alta fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis
hävitajat kontradmiral Erich Bey üldjuhatamisel.
Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad
sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel
ajal oli polaaröö. Ainult südapäeval, kui päike oli
kümmekond kraadi horisondi taga, on seal umbes neli tundi videvikku.
26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade, et
“Scharnhorst” on tõenäoliselt merel. On võimalik, et
Inglise raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral
Bey saadetud teate Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu
hävitajad tagasi saata ja konvoid rünnata ainult “Scharnhorstiga”.
Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis
“Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba
konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi
paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.
Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti”
Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt.
Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7
miilini, laskis “Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmürsu. Kell 9.29
käskis Fraser konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi
kaitselaevastikust neljal hävitajal ristlejaile abiks minna.
“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsu
tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite
kaugusmõõtja ning admiral Bey otsustas ristlejatega mitte jantima
hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte sõjalaevadega lahingut pidada
ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30-sõlmelist kiirust,
jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge lainega ei
teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu
kagusse, pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest ta retke
eesmärk oli ju ikkagi konvoi hävitamine, et läänest tulev
varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt oli vahepeal admiral Beyni
jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli kaldabaasi saatnud
Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B asukoht ja kurss.
Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jälitamist, pöördusid Inglise
ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid
ristlejatega neile toeks saadetud hävitajad.
Teadmata, et “Scharnhorst” on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell
12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel
ajal konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti”
raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad
sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili
pealt tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule,
kuid kuna “Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud
hävitajad talle torpeedolasu kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks
ajaks tulutu “kammimise” lõpetanud ja kogunenud varem kokkulepitud paika
umbes 23 idapikkusel ja 74 põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust
18 miili lõuna poole. Seal jõudis nendeni admiral Bey käsk
otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku möödusid
Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi
märkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil
hävitajaid juhatav merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu
Alta fjordi tagasi sõita.
Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280-mm
mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki
torn, samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 käskis
admiral Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult
raadiolokaatoriga. Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa
mürskude alla saata, sest arvestus näitas, et peagi jõuab
“Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of York”.
Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst”
jõudis “Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks
oli ilm uuesti pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase
lähenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti
“Duke of Yorkilt” ja “Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale
valgustusmürsud, seejärel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas
olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka lahingumürskudega.
“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal suudeti
määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli.
Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad “Norfolk” ja
“Belfast”. Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks
sõuvõll ja edasisest lahingust ta osa ei võtnud.
“Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast
aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst” kaguse,
et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise
hävitajate grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka
veel jätkuvas tormis ei suutnud nad “Scharnhorstile” järele
jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivõrd maha
jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest.
Jätkus vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas
“Scharnhorsti” kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus
vigastas aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid.
Teisest mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn.
Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus üle ka
kõrvalasuva keskmise suurtükitorni laskemoonakeldrisse.
Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee väljapumpamist
tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.
Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52
kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti”
katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva
peamehaaniku korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi
parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis
aegmööda 25 sõlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei
uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile
määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”
Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja
vaevalt ka Hitler selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on
aga see, et vahepealne kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail
“Scharnhorstile” järele jõuda ja torpeedorünnakule minna.
Esimestena tegid seda “Duke of York” ja “Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad
lähenesid “Scharnhorstile” paarikaupa – “Savage” ja “Saumares” peaaegu
lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja Norrale kuuluv “Stord” aga
paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahte esimest hävitajat
märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende pihta tuli 150-mm
keskmise kaliibriga suurtükkidest. “Scorpioni” ja “Stordi” aga
märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes miili
kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui “Scharnhorst” oleks
jätkanud endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud
kogu oma allesjäänud tulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel
pöördus ta järsult paremale, pöörates kallalekippujate
poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki oma torpeedod teele. 16
torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiirus langes 22
sõlmeni.
“Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi
pardaga enne ta kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili
pealt lasksid need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas.
“Scharnhorsti” kiirus vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja
“Jamaicaga”. Kell 19 avasidki need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem
avas tule ka kohalejõudnud ristleja “Belfast”.
“Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta
pealisehitused vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5
sõlmeni. “Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd
välja ristlejad “Belfast” ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti
ristlejaid saatnud hävitajad “Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja
“Virgo”. Ühtekokku lasti koos eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti”
pihta välja 72 torpeedot, millest kaheksa tabasid. Täpseim
torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille kuuest torpeedost tabasid kolm,
sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni.
Admiral Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end
maha. Kell 19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja
uppus.
Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad
“Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat meremeest ja
kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli hukkunud 1993.
Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad
läksid Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks
ligi 10000 tonnist masuudist.
“Tirpitzi” hukk
1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra
rannikule Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor
mees oli värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi
nüüd pikemaks ajaks asuma Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal
“Tirpitzil”.
Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos.
Sageli oi tal asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse
uudishimuna, laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles
ähmase näoga ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist
luurajat, kes hoolega jälgis “Tirpitzit”.
Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril “Tirpitzit”
15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi ja ta remont
lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu
lõpul oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast
lendas see teade Inglismaale.
30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku
eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”, 4
eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja ning 5
hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid
Alta fjordist 250 miili loode pool.
Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis iga
kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis lootustandavalt
selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad “Tirpitzile” 120
miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale
“Duke of Yorki”. Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt,
pannes selle vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.
3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma.
Esimeses laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat “Barracuda”
hävituslennukite saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli
samuti 21 “Barracudat” ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid
kaasas 725-kilogrammised soomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse
kohaselt 1,1 kilomeetri kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi”
soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi” ülateki soomuse
paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille paksus oli 100 – 120
mm.
Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid sel
ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide
meeskondi. Kohe tehti laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja –
lahingulaev sai kolm tabamust soomust läbistavate pommidega ja
kümmekond tabamust väiksemate pommidega. Teisest lennukilainest oli
tabamusi vähem – üks soomust läbistava pommiga ja viis
väiksemate pommidega.
Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasid
alla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli
aga lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud
ja koos meeskonnaga uppunud.
“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavate
pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja
viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kõrguselt.
Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid
lõhkesid selle peal. Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju,
seal algas tulekahju, surma sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid
laevakeret nii, et veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna
pärast kääbusallveelaevade rünnakut pandud tsementsegust
plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne vett ja laeva süvis suurenes
2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatud üks turbiin
ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi
liikumisvõimetuna seisma.
“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud.
Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast ja
piirati mere poolt torpeedovõrkudega.
Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pärast
keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt
startinud pommitajad. Põhja-Norras oli sel ajal polaarpäev, Saksa
vaatluspostid teatasid lähenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale
pandi õigeaegselt suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning
tulu sellest pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi
pommitamiskatse, kuid loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale
võtnud – fjordi kattis paks ja kõrge udu. (Petersen oli selleks
ajaks sissekukumise vältimiseks juba sealtkandist lahkunud.)
Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3
lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hävitajat. Esialgu
näis, et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja,
kuid päris nii ei olnud. Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure
tegevusraadiusega “Liberator”- ja “Catalina”-tüüpi merelennukid
uputasid 17. Juuli õhtul Saksa allveelaevad U 347 ja U 361.
18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jälle Alta
fjordi poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1
lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti
lõuna paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi,
ründajad aga kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas
Saksa allveelaev U 354 Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas
fregati “Bickerton”. Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue
õhurünnaku ja said seekord kaks tabamust. Üks 725 –kg soomust
läbistav pomm kukkus tõesti läbi peasoomusteki, kuid ei
plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust läbistav pomm kukkus ühe
peakaliibrisuurtüki torni katusele, kuid ei saanud selle 130-mm soomust
jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka 29. Augustil
üritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid õigeaegselt
pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära.
Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed pommitajad
oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt
sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata
vaja – see vabastanuks Põhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa
pealveelaevade kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni “Tirpitzit”
valvavad Inglise suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu
võitlema.
Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise
raskepommitajatega “Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku
vahemaad läbi lennata, tehti lepe Vene väejuhatusega, et
Šotimaalt startinud lennukid maanduvad pärast pommitamist Arhangelski
lähedal. Selline operatsioon algaski 11.septembril, kui teele läks 39
“Lancasterit”. Kuid Põhja-Norras oli halb ilm ja lennukid lendasid otse
Venemaale. 15.septembri koidu ajal mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja
puistati oma pommid alla. “Tirpitz” sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga,
kaks samasugust pommmi lõhkesid ta lähedal. Laeval said vigastada
kütuse- ja õlitankid, nii et tohutu õlilaik valgus
mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta
vööriosa sai tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle
teguvõimetu.
7. oktoobril 1944 läks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee
rünnakule seals Saksa 19. mägiküttide korpuse vastu. 12.
oktoobril vallutati torpeedokaatreilt ja “mereküttidelt” maandatud
meredessantiga Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi
kitsa Soomemaa siilu – Petsamo – välja Norrasse.
Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei olnud
teada, kui kaugele venelased oma rünnakuhooga välja jõuavad,
ja “Tirpitz” otsustati varakult lääne poole viia. Et varjata laeva
liikumisvõimetust, lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva
iseseisva sõiduna. Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sõitvaid
valvelaevu, puksiiritrossid olid aga tõmmatud vee alt.
18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili
lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle
pommirünnaku, kuid tiheda madala pilvituse tõttu ei saadud
ühtegi tabamust. Rünnakut kordasid 12. novembril hea nähtavuse
juures. Ja nüüd tuli lõpp. Juba esimesest tabamusest
5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev vasakule 30 kreeni. Peagi
järgnes veel mitu tabamust niisama raskete pommidega,
ahtrisuurtükkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” läks
ümber, toetudes pealisehitusega põhja. Kuna vesi oli seal madal,
jäi “Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204
meremeest, neist suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa
vaid 82 meest, kes läbi laevapõhja lõigatud augu välja
ronisid.
Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.
![]() |
Sissejuhatus
Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid
maailmaajaloos olid ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga
kaasa inimohvreid.
See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu.
Käesolevas töös kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just
Saksa lahingulaevad olid kõige võimsamad.
Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli kõige
parem soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv.
“Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kõige võimsamad
sõjalaevad. “Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5 m, s.o.
17-korruselise hoone kõrgus. Selle laeva suurtükid said lasta 22
miili kaugusesse, vaatamata sellele on need laevad merepõhjal.
Kasutatud kirjandus ja muud allikad
Osvald Nilson “Merelahing”,
Tallinn “Koolibri” 1994;
William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;
Õun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,
Tallinn “Olion” 1995;
http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm
http://www.airartnw.com/bismarck.htm
Sisukord
Sissejuhatus .......................... 4
Saksamaast ............................5
Inglismaas laevastik.......................8
Saksa lahingulaevade ookeaniretked................11
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.................14
“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi
Inglise kanali ..............................23
“Scharnhorsti” hukkumine ....................28
“Tirpitzi” hukk..........................33
Kokkuvõte............................37
Kasutatud kirjandus ja muud allikad...............38
Lisad
“Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”
“Gneisenau”, “Bismarck”
“Tirpitz”, “Prinz Eugen”
“Gneisenau” , “Scharnhorst”
Admiral G. Lütjens
“Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland
“Hood”, “Rodney”
“Suffolk”, “Norfolk”
“Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr
“Prince of Wales”
Läbisõit Inglise kanalist
“Tallboy” pommid
Kokkuvõte
Töös on püütud seletada mõningate sõjalaevade
retked. On näidatud mõned episoodid II maailmasõjast.
Mis juhtuks kui ”Bismarckil” õnnestuks tema reid?
Seda ei tea keegi, me võime ainult oletada.