ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida “Bismarcki” Bresti
sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka Home Fleet’i
juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks oli ta
“Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral
Tovey ise sellest.
“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30.
“Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt avati selle
suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti
radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.
Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid
mäletatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”,
oli vaid 70 miili “Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli
relvastatud kuue 381-mm suurtükiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise
vastu, soomuskate oli aga “Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt õhem.
Seetõttu ei usaldatud “Renowni” “Bismarckiga” kahevõitlusse
saata. “Bismarcki” lähedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see
“Bismarcki” manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.
Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14 torpeedolennukit ja
võtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga satuti rislejale
“Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale välja. “Sheffieldi” mehed
pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.
Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku admiral
Tovey lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi
tagapool. Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja
lennukikandja “Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured
Briti sõjalaevad, mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna
võis arvestada. Sest kolm suurt laeva olid kütusepuuduse
ähvardusel jahi lõpetanud – lahinguristleja “Repulse” oli juba 25.
mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of Wales” oli
sama päeva pealelõunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai
lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja
“Revenge” olid aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lääne
pool ja nende kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada.
“Bismarcki” kaugus tema tõenäolisest sõidusihist Brestist
oli aga selline, et ilmselt juba järgmise päeva, 27. mai
õhtuks olnuks ta kohal.
Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule
järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu “Bismarcki”
kiirust väheneda, siis järgmisel ei ole teda enam mõtet
lahingulaevadega jälitada – niikuini läheb “Bismarck” eest ära!
Seepärast tegid 26. Mail ¨htul kella 20.47 ja 21.15 vahel “Arc Royali”
torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see edukas –
13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo
põrkas vastu pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga
sattus ahtrisse, kus vigastas sõukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus
oli otsustatud – ta kiirus langes ja manööverdusvõime
vähenes.
Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30
algas viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”. See oli 4.
Hävitajale flotill kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti
hävitajad “Cossack”, “Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt Poola
eksiillaevastikule antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku
tulemusel sai “Bismarck” tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis
veelgi vähendasid ta lahinguvõimet.
27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelise
kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega
“King Georg V” ja “Rodney” lähedale sõita. Kell 8.47 avati
“Rodneylt” tuli, minut hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva
suurtükid ja veel minuti pärast ka “Bismarcki” omad. Saksa
sõjalaevad olid alati silma paistnud oma suutükitule täpsusega
ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab “Rodney” pihta. Kuid siis
hakkasid “Bismarcki” suurtükitule täpsus ja tihedus vähenema.
“Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta juba nagu
jaanituli.
Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka
“Bismarckilt” enam ei tulistatud, sõitis talle lähedale
raskeristleja “Doorsethire” ja laskis Saksa lahingulaeva paremasse pardasse
kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell 10. 36 läks “Bismarck ümber
ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et “Bismarck” ei
uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Ta olevat
uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätte ei
satuks.
Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pääses
vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja “Dorsetshire” ja
hävitaja “Maori”. Kolm meest võeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja
kaks meest ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.
Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab omaaegsetest
sõjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki” meeskonna liiget
kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat ise nad
maha lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva enne lahingu
lõppu maha oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid
saanud!
Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht “Bismarckile”,
sõitis ristleja “Prinz Eugen” segamatult lõuna poole. 26. Mail
jõudis ta 40 põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus
kohtus Saksa tanklaevaga. 4000 tonni kütuse ümberpumpamine
võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail läks “Prinz Eugen”
teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.
“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali
1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi Moskvale,
hakkas Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda
takistada, otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra
vetesse eelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti
kogunenud suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja
“Gneisenau” ning raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu
ärahoidmise kavatses Hitler neid laevu kasutada Nõukogude Liidu
põhjasadamaisse minevate konvoide purustamiseks.
Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani
vastu, ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt
Inglismaa ja USA konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma
konvoisid lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jäi
Hitleri sõna peale.
Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lühimalt teed
mööda – läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega
ümber Inglismaa ja Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt
suuremat kütusekulu ja nagu näitas “Bismarcki” hukkumise lugu, polnud
kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas Hitler, et suur osa teekonnast, mis
jääb Inglismaa lähivetesse, õnnestub läbida
ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka
päevad ajal tavaliselt halb nähtavus.
Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks “Zerberus”, pidi
koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta
valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama
11. Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt pime, et laevade
lahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad Briti luurelennukid
ja allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust.
Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu
vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hävitajad,
torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi-
ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid. Tähtsamatesse
kursimuutmise kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid
raadiomajakaiks.
Sakslaste ettevalmistused Kanali läbimiseks ei jäänud inglastele
märkamata. Luurelennukeit nähti traalereid tegutsemas faarvaatri
traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt
miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine.
Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hävitajad ja
torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased
ei teadnud ja see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki päris kindlad,
et Saksa laevade tee just läbi Inglise kanali läheb. Ei
välistatud võimalust, et selle tee traalimine on vaid
pettemanööver, tegelikult aga kavatsevad sakslased tungida läbi
Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule. Seetõttu seadis
Giblartari baasis asuvate Briti merejõudude juhataja admiral James
Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.
11. veebruari õhtul, just enne planeeritud väljasõitu, tegid
Briti lennukid õhurünnaku Bresti sadamale. Seetõttu laevade
väljasõit viivitus üle tunni ja algas alles kell 20.45.
Öö oli tõepoolest kottpime ja taevas pilvine. Kell 19.30 oli
Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar rikki läinud ja ta
lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis kohale kell
21.30, kui Saksa laevad olid juba ümber Ouessant’i saare kirdesse
pöördunud. Laevu ei märganud ka Ouessant’i saarest ida pool
patrulliv luurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke, ja
merele väljuvaid Saksa laevu ei märganud ka Bresti sadama ees vahti
pidevalt Briti allveelaevast “Seelion”.
Sakslased liikusid algul läände ja siis kirdesse. Ees sõitis
admiral Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle järel “Gneisenau” ja
lõpus “Prinz Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat ja
kolm torpeedopaati. Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega.
Hommikul kella viie paiku mööduti Kanalisaartest põhja pool ja
kell 5.15 võeti kurss otse itta.
Kell 9.15, kui laevad olid möödunud Le Havre’ist, keerati järsult
kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri
väinale, admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi
ning kümme torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa
raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase paari
nädala jooksul hulk kordi, ei pööranud inglased sellele erilist
tähelepanu.
Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri väina kohal patrullivat
“Spitfire”-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa
sõjalaevu. Kell 10.20 tegid inglased siin täiendavad
õhuluuret ja üks “Spitfire’i” piloot kandis ette, et on avastanud
20 – 30 laevast koosneva konvoi. Saksa eskaadris oli sel ajal tõesti 30
laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei hiilanud sõjalaevade
tüüpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks “Spitfire’it” otse
üle Saksa lahingulaevade mastide.
Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja halb
nähtavus. Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa
hävituslennukit. Kuna nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad
pidevalt ja ühtekokku oli operatsioonisks “Zerberus” eraldatud 250
hävituslennukit. Üks lennuväeohvitser asus lipulaeval
“Scharnhorst” ning laevastiku ja lennuväe vahel oli seekord loodud
korralik koostöö.
Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma hävituslendureilt saadud
andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina
läbivate laevade hulgas on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile
löögi andmiseks. Kella kaheteistkümne paiku aga läbisid
Saksa laevad väina kõige kitsama osa ja hakkasid Inglismaalt
eemalduma.
Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste sõjamasin.
Kell 11.55 väljusid Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi
hiljem jõudsid nad Saksa laevadeni, kuid neil ei jätkunud
surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbi murda ja lahingulaevade
lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest ei tabanud
aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm torpeedokaatrit.
Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu, lahingulaevu ja
ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid neid peagi oma
otsinguid lõpetama.
Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist
torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki saatel.
Hävituslennukeid pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast
merel üles. Saksa laevade ägedas tõkketules viskasid
“Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid ükski neist ei tabanud.
Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased alla.
Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis baseerus kuus I
maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56 said needki
käsu merele minna. Üsna pea tossutasidki hävitajad “Cambell”,
“Mackay”, “Vivacious”, “Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M.
Pizey juhatusel ida suunas – punkti, kus tüürimeeste arvestuste
kohaselt pidid nad kohtuma Saksa laevadega. Hävitajal “Walpole” tuli mingi
vigastuse tõttu baasi tagasi pöörduma ja teekonda
jätkasid viis laeva.
Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama
rühkisid, sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell
14.31 miinile. Nii suurele laevale ei tähendanud üks miiniplahvatus
veel midagi katastroofilist ja pärast leki lokaloseerimist jätkas ta
poole tunni pärast teekonda. See aga tähendas seda, et kui Briti
hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4 miili pealt silmaga seletama
hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal suurtest laevadest ainult “Gneisenau”
ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”, “Vivacious” ja “Worcester” läksid
ründama lahingulaevu, “Mackay” ja “Whitshed” aga ristlejat. Sakslased
avasid tõkketule ja neili hävitajat saatsid oma torpeedod teele 3
kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja “Worcester” üritas
lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga ja suutis
ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud
hävitajad jõudsid tagasi vigastumatuina.
Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga
rünnati Saksa laevu ka õhust. Kuid väljalennanud 242
pommilennukist leidsid vastase üles vaid 39. Neist 15 tulistasid sakslased
alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanud ühtegi
pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksa suurtele
laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks häirinud.
Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised fugasspommid, mis
oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke läbimata.
Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest
neile soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata
kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu
võimatu.
Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17
pommitajad kaitsnud hävituslennukit.
Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis
kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30
lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise
kaotasid kaks lennukit.
Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam
eemalduvad Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti
lennukite eest. Kuid mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis
nüüd juba Hollandi ranniku lähistel liikuv “Gneisenau” miinile,
kuid pärast lühikest peatust jätkas 25-sõlmilise
kiirusega teekonda.
Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades
nüüd juba tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta
vasakpoolne turbiin jäi seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt
käigul teekonda.
13. veebruari varahommikul jõudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse,
“Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli
lõppenud.
12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja see
õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud
“Gneisenau” pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev
tulekahju ja laskemoona plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi.
Esialgu üritati laeva remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti
sellest. “Gneisenau” pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma.
Suurtükid võeti maha ja viidi Atlandi vallile –
kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali rannikul, mis
pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa mandrile.
“Scharnhorsti” hukkumine
1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel
