Êóðñîâàÿ: Lahingulaev Bismarck
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
Saksamaa lahingulaevad
Aastatöö
Roman Belogurov
Secunda loodus
Juhataja: Rainer Saks
Pärnu 1999
Saksamaast
Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1
maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa
laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12
hävitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik
ümbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa
allveelaevad tuli ära anda või hävitada ja uute allveelaevade
juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues
sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid,
mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1
maailmasõja järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski
kaheksa – kaks üle lubatud arvu.
2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks
soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati
suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja
aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse
rännanud või kai ääres roostetavateks ujuvkasarmuteks
saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kõik
kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”,
”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud
olid need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele
auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid
selle seeria kergeristlejail abijõuseadmeiks veel
1800-hobujõulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt väiksema
kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis laev
10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili
(18500 km). Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’
lepinguga oli määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate
veeväljasurve või olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate
seesugusest veeväljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja
”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja
põhirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem
õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev jõuseade, mis
koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-hobujõulistest
diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis
üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi
tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega
laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes
soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (
Panzerschiff), inglased aga mõtlesid nende jaoks välja
naljatermini – pocket battleship – taskulahingulaev. See nimetus
läks käibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles’
lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveeväljasurvega kuni
10000 tonni, siis nende laevade sellisest veeväljasurvest ametlikult
teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva – ”Deutschlandi” ja ”Admiral
Scheeri” täelik veeväljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval
”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni. ”Deutschland” sai valmis 1933,
”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee” 1936. Jõuseadmeiks olid
taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis võimaldasid ”Admiral Scheeril”
ja ”Admiral Graf Speel” täiendava tankimiseta läbi sõita kuni
19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga koguni 21500 miili (40000 km). See
on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapäraste –
auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade
läbisõidukaugus.
Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika
üheks põhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sõjaliste
kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis
Inglise-Saksa mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa
laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et
Saksamaa võib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35%
Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz
oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba
enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama
ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva
pärast mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.
Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise
veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust
1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa
381-mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks
saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles
vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid
lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks sai
ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise
veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie
risleja ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks ”Admiral
Hipper”, ”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lützow”.
Relvastatud olid need küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt,
kuid kippusid jälle lubatust suuremad tulema –
täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles
pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade puhul.
Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja – ”Admiral
Hipper”. ”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen”
1. augustil 1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures
sõprustuhinas Nõukogude Liidule, kus kandis esialgu
”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina” nime. Ristleja oli
Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja
nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria
viiendast laevast – ”Seydlitzist” üritasid sakslased sõja jooksul
ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.
Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist
30 oli väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning
9 suurt ookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine,
sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul
63-aastane suuradmiral Erich Raeder.
Inglismaa laevastik
Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu
sõjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33
lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514
hävitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende
ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli
suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti
lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel
konverentsil määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja
lahinguristlejate kogutonnaaZ võib olla 525000, üle selle
määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski aastail
1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat.
Üks lahingulaev müüdi Tšiilile, üks lahingulaev
uputati märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks
lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai
abilaevadeks ja tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kümme laeva.
Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat –
”Renown” ja ”Repulse”.
Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe
lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati
nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti
merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud
lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu
ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi,
kuid lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai
vaid üks - ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga võrreldes
peale täiendavalt 5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle
antud ”Hood” oli oma 44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise
pikkusega järgneva 20 aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.
1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis said
valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus ainukesed
lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm suurtükkidega.
Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes
vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade
puuduseks oli nõrk jõuseade – vaid 45000-hobujõulise
võimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks 23 sõlme.
Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist võiduajajaid. Kuid
arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel kindlad, et mingeid Saksa
lahingulaevu ei saagi olema.
1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale, mille
nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”, ”Duke
of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipärast relvastati need muidu korralike
kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega, väiksematega
kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad said
valmis juba sõja ajal, aastail 1940 – 1942.
Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse – ”Ark
Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”.
Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev,
ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli
ühtlasi esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti
laevastikus. Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja
aegsed ümberehitatud laevad. Sõja algul oli ehitamisel veel neli
lennikikandjat – ”Illustrious”, ”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”.
Neist kahe esimese korpused olid juba vette lastud.
Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv –
114. Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati
abilaevadeks või ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis
osa vaid kümmekond I maailmasõja lõpuaastail ehitatud
kergeristlejat.
II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild
raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I
maailmasõda ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud
vanamoeliste kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid
igaüks omaette pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti
laevastikku jõudma 203-mm suurtükkidega relvastatud ristlejaid,
mille suurtükid olid paarikaupa soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter”
ja ”York” – olid relvastatud kuue 203-mm suurtükidega, kolmteist
”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa samakaliibrilisega. Muide
”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult olemas, see sõna
tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi kuulus kümme
Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”, ”Suffolk” ,
”Berwick” jne.
Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist
25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid relvastatud
üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- või
152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate
152-mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma
alates 1933. Aastast.
Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid
üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv
Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.
Saksa lahingulaevade ookeaniretked
22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau”
merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando all.
Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter
Lüljens. Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti”
kahekuuline retk mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate
laevade hävitamiseks.
Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut
põhja poole, seejärel aga pöörduti järsult edelase,
et piki Islandi lõunarännikut Gröönimaa vetese
jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti
valveristlejale ”Naiad” ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm
suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased
tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti
valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei
ole. ”Naiadilt” aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma
laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa
lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas märgatud laevad
silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit
tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid
põhjakursile.
Greenwich’i merediaani lähedal sõideti üle põhja
polaarjoone ja Jan Mayeni saart läände jättes liiguti
Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74 põhjalaiusel.
Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga
piki Grönimaa rannikut edelase.
5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust
pöörduti kagusse ja jõuti kolm päeva hiljem Kanada –
Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et tuligi vastu tõeline saak –
Halifaxist väljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” lahknesid,
et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast. Kuid siis
järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegne
lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku
juhatajalt admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta
mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.
Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi
loodesse ja jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde,
võttis tanklaevadelt küttust. Seejarel sõtis ta
lõunase ja pöördus uuesti Kanada – Inglisma laevateele. 22.
veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva, mis
liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad
põhja.
Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lõunasse,
võtsid 27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord
kütust ja pöördusid nüüd Aafrika, täpsemalt
Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid, kuid sellel oli kaitseks
kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.
Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil
kohati üksikut Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lähemal asuv
“Scharnhorst” laskis selle põhja.
Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige
tihedam liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi
tõsiselt suurele saagile – 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16
laeva, mis olid oma konvoidest maha jäänud ja nüüd
üksikult ja grupikaupa sakslaste suurtükitorule ette tossutasid.
Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva “Rodney”, kuid selle
16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud. “Rodney”
23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi
31-sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.
17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta
tegigi ja sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti.
Kahekuulise reidi tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva
kogutonnaziga 116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada
Kanadast Inglismaale siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse
