tõsiseid häireid.
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.
Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mööda Atlandit tiirutasid,
täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama
tüüpi “Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli
nüüd Saksa laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku
juhatusel tekkis kange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei
pruugiks Briti lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate
suurtükkitorude eest arglikult pageda. Värskelt valminud “Tirpitz”
otsustati seekord siiski veel koduvetesse harjuma jätta ja merele minna
“Bismarcki”, “Gneisenau”, “Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”.
Staabipaberitel kandis plaaneritud reid nimetust “Rheinübung” –
“Õppus Reinil”. “Bismarck” ja “Prinz Eugen” pidid merele minema
Gotenhafenist “Gneisenau” ja “Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles
Atlandil.
Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile,
seega saanuksid “Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud
kindlat maad all tunda.
Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka
seekord. 6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis
seisvatele Saksa lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse
paremasse pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses
kõverdusid ka kaks sõuvõlli ja laev vajas
põhjalikku, kuudepikkust remonti.
23. aprillil aga sõitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda
tõenäolist Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse,
mille parandamine võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4.
mai, “Rheinübungi” alguspäev möödas.
Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon
“Rheinübung” uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool
nimetatud “Gneisenau” ja “Prinz Eugeni” vigastusele osutus
lahinguvõimetuks ka “Scharnhorst”. Tal oli mingi häda turbiinides,
mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega oli määratud
tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis
Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse
tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu
planeeritust, jäidki nüüd “Rheinübungi”
löögijõuks. Peale “Bismarcki” ja “Prinz Eugeni” pidid merele
minema veel viis tanklaeva ning kaks kuivlastilaeva, et varustada
sõjalaevu avaookeanil.
12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevu
inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler,
laevastiku juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid
ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli
laevastiku asjades võhik, kuid talle meeldisid suured sõjalaevad.
Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga” jäi ta rahule ning andis loa neil
merele minna.
Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks
oli jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu
lasknud heisata muidugi “Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki”
komandöriks merekapten Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.
Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade,
kus neid märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest
Londoni poole teele Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud
telegramm. Nüüd lasksid britlased oma masinavärgikäima, et
Saksa laevade edasisel liikumisel silma peal hoida. 21. mail keeras admiral
Lütjens oma laevadega sisse Bergeni lähedal olevasse Korsfjordenist
ja samal päeval lendas sealt üle Briti luurelennuk ning pildistas
tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid Saksa laevad sama
päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle
Norra mere loodesse.
Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma lipulaeva
lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud ettekannetest
selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on viimastel päevadel
ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel oleva Taani
väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu. Teade “Bismarcki” ja
“Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli
ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga
jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada
võivatel Briti lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et
Saksa – Vene sõda veel ei käinud, järelikult ei olnud ka
Venemaad varustavaid konvoisid Grööni ja Norra merel.
Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi alal oli aga
sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja tehnikalistiga teel
Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud Ingllismaalt.
Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja
sõjatehnikat Lähis-Itta.
Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral
Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipüüdmiseks. Juba
keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st
Gröönimaa suunas viitseadmiral Lancelot Hollandi juhatusel teele
lahingulaev “Prince of Wales”, lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat.
22. Mai õhtul tõstsid samas ankru ka admiral Tovey peajõud
– lahingulaev “King George V”, lennukandja “Victorious”, neli ristlejat ja
seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral Tovey laevadele veel
lahinguristleja “Repulse”.
23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses
meresõjaloos. Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja
Islandi vahel valves kolm kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja
sellest loode poole jääva, Gröönimaad ümbritseva
jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja “Norfolk”. Kell
19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse rühkivaid
Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud, kuna see varjus
kibekähku udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma
avastusest, kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna
ka “Suffolkilt” tund aega hiljem antud teade, kui laev udust välja
sõitis, et vastase asukohta täpsustada. Tol ajal olid Taani
väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel ka raadiolokaatorid, nii et
üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja – “Norfolk”.
Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati tuli. Need
olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. “Norfolk” varjas end
suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud.
Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku
jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega
1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.
Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt plaani
koostama. Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas
raskeristlejaid “Norfolk” ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade
jälgimist, suurtükilasu distantsile aga mitte minna. Admiral Holland
aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta, et sakslasi kohata.
Esialgne arvestus näitas, et “Hood” ja “Prince of Wales” võiksid
“Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtükitule distantsile saada 24. Mail
kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii “Hoodi” ja “Prince
of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jättes “Prinz Eugeni” Wake-Walkeri
rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa laeva suhtes
kahekordne suurtükitule ülekaal.
Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja
juhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid
Wake-Walkeri ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite
ekraanidelt. Merel algas tihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et
tolleagsete ebakindlate raadiolokaatorite tööd takistada. Admiral
Holland aga arvas, et Saksa laevad on pöördunud inglastest
lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras oma laevad seniselt
loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks viinud)
põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval,
24. Mail.
Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral
Holland kell 2.00 “Hoodi” ja “Prince of Walesiga” järsult edelasse, Saksa
laevade eelnevat märgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel
käskis admiral Holland aga jätkata sõitu põhjakursil,
sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.
Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari ekraanile.
Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt paraleelselt
jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma
laevade kiiruse 28 sõlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast
ja lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil,
inglastest paarkümmend miili loode pool.
Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega. Et
sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit
hiljem oma laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel
mõne äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud
kahekordne suurtükitule ülekaal olematusse. Vastaste
lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad said inglasi tulistada
kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga vaid
vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid
jäänud liialt kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust
osa.
Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli
sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes
sõitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetõttu peeti
admiral Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat laeva
“Bismarckiks”. Admiral Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva
pihta tule avada ja sai oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne
esimest kogupauku. “Prince of Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine
vastaslaev, ja vaatamata admiral käsule sihiti oma torud tõelisele
“Bismarckile”. Juba esimese kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil”
üks vöörisuurtükk kinni ja nii vähenes inglaste poolel
lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.
Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste
lipulaeva “Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi
“Hood” tabamuse keskossa, tal puhkes tulekahju
õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.
Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et
suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks
vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt
distantsilt lastud soomustläbistavad mürsud löövad
tõesti läbi Briti laevade tekisoomuse. Ja nii oligi.
Pöörde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord tõenäoliselt
ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva poole
tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga kadus “Hood”
veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sõitnud “Prince of Walesil” tuli kurssi
muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.
Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja
see sai lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk
lõhkes otse sillal, ni et kõik, kes seal olid, said surma
või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks vaid laeva
komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise rikke
tõttu liikumisvõimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline
vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach
paremaks lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv
kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti
sõjalaevade vanemaks komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli
kadunud merepõhja koos “Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes
1400-liikmeline meeskond (meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid
arve). “Hoodilt” päästeti vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist
Briggs ja meresõjakooli kursant Dundas. Ka “Hoodi” komandör
kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.
Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti
koondama kõiki käepärast olevaid jõude “Bismarcki”
hävitamiseks. Admiral Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte
radariekraanidelt kaotada, admiral Tovey võttis oma laevadega suuna
“Bismarcki” edasiliikumisteele ja sinnasamasse suundus veel hulk suuri
sõjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”, mis saatis konvoid Halifaxi, sai
käsu oma konvoid maha jätta ja tulla “Bismarcki” jahtima, lahingulaev
“Revenge” sai aga käsu Halifaxi merele sõita. Giblartari
sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid lahinguristleja
“Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja “Sheffield”. Lahingulaev
“Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai käsu
võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja
hävitajaid ning Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile”
võttis ühtekokku osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2
lennukikandjat, 12 ristlejat ja paarkümmend hävitajat.
“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega, neist
ühe vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti
lekkima, jättes Saksa lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava
õlijälje. Ühtlasi vähenes ka “Bismarcki” võimalik
sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et
avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse
kurss Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama päeva
õhtul kell kuus sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda
selleks, et “Bismarcki” reetlik õlijälg jälitajaid
vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et sakslasi vahetult
jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks “PrinzEugeni”
kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale
vastu ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll
aga saavutas Lütjens oma eesmärgi – “Prinz Eugen” kaduski
märkamatult silmapiiri taha.
24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale
“Victorious” sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa
laevadest ja rünnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp
kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini” oli
jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele
läks üheksa torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”.
Viimastel ei olnud torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena.
Vaatamata ööpimedusele ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja
pärast keskööd saadi temasse üks torpeedotabamus, mis,
tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud. Pilkases
öös lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka
järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks
“Fulmarit”.
Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel üks lühike tulevahetus
Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad
kaugemale peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle “Bismarcki” oma
radariekraanidelt.
Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad otsisid
“Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania ranniku suunas,
et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate luure- ja
pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30 paiku
möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100
miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist
Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud
“Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja
peilinud ta asukoha. See näitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure
kaarega tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi
vahele. Muidugi keeras admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa
ümber ja kiirustas teatatud suunas teele. Sinnapoole pöörasid
oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki laevadegruppid.
Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud lennukid
ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas “Bismarckist”
jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck”
ikkagi kursi on võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid”
kaldus nüüd pärast pikka analüüsi arvama, et
küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna, kus “Gneisenau” ja
“Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul kell kuus said
